Subscribe: Confessions of a Dangerous Mind
http://piksevarras.blogspot.com/feeds/posts/default
Added By: Feedage Forager Feedage Grade B rated
Language: Estonian
Tags:
aga  isegi  juba  kes  kui  mida  midagi  mis  nagu  nii  ning  oma  palju  pole  seda  sest  siis  tema  või 
Rate this Feed
Rate this feedRate this feedRate this feedRate this feedRate this feed
Rate this feed 1 starRate this feed 2 starRate this feed 3 starRate this feed 4 starRate this feed 5 star

Comments (0)

Feed Details and Statistics Feed Statistics
Preview: Confessions of a Dangerous Mind

Confessions of a Dangerous Mind



Ma olin ajalehtedele liiga hea, aga netis pole miski liiga hea!



Updated: 2014-03-18T14:29:32.198+02:00

 



Kogumik hiljuti kirjutatud lühiarvustusi

2011-05-11T17:31:49.065+03:00

Miks inglise keeles? Lihtsalt proovimise mõttes. Ma tean, et mu keeleoskus pole eeskujulikul tasemel, aga proovida võib ju ikka, mh ah?***2009 A Single Manhttp://www.imdb.com/title/tt1315981/?licb=0.31645413518825116(good)More selfindulgent than deep, but it does have substance along style, and Tom Ford knows style extremely well, as expected. Beautiful movie and good actors. Exactly the kind of stuff I like Colin Firth for, as opposed to disposable family fare from either side of the big pond.The only letdown was seeing no worthy material for Nicholas Hoult who really shines in Skins but is used as just a cute window-dressing everywhere else I've seen him in, especially in the US.2009 After.Lifehttp://www.imdb.com/title/tt0838247/(mediocre)Don't worry, the existential part is only decoration, the producers wouldn't want us to get bored or something. The Hollywood powers are after The Twilight crowd because being dead and yet somehow alive seems the way to go these days. They don't have anything interesting to say but betting on death porn disguised as macabre epic always helps, right?Well, kind of. I guess watching Christina Ricci all sullen and red-lingerie wearing (later often naked!) is not the worst way to spend some time, especially when other actors with very different roles add some variety. The only meaty part belongs to the fatherly and always-solid Liam Neeson who is paid to provide the movie with exactly said qualities, and even manages to suppress some dullness.The first hour is pretty vapid and soulless, the rest is actually a little better, picking on intensity and even relatable drama (this is where Long can show some acting chops, and he's good).After.Life doesn't have enough of anything to really deserve a recommendation, but it gets better while you wait, this I can promise. Otherwise, stick to Six Foot Under or something.2009 Defendorhttp://www.imdb.com/title/tt1303828/(good)I wouldn't quite call it a gem but Defendor really stands out in its genre if you happen to discover it; most people didn't. One for the true Woody Harrelson's fans, then.It's a Rorschach test of a movie which never quite finds a true genre or central tone but the authors don't even want it to. In fact, they use the ambiguity for a good effect, mixing superheroism, biting human drama, bitter humor and lo-fi action. Also, the low-budget project has a cheap look and strong feel of 80's B-movies which will probably help to decide the measure of your enjoyment.This is very much Harrelson's one man show who has a great character and gives a delicate, nuanced and engaging performance. In the best moments, this greatly compensates the cheapness of the production and the simplicity of the story which do make the movie a little dull sometimes.There's something so raw, animal-like and feeble in Harrelson's performance that it's hard not to be touched. He could have easily played it for some laughs along the drama but the apparent dedication and sympathy for the material never made them choose the easy way. He's not here to entertain but to offer some character study of a man in search of a soul. But just how demented is the character exactly? Even if you're not sure, there's plenty of hints to keep the interest.The other characters are not there to add depth to story but some color and variety to the environment which is (and is meant to be) lifeless and visually ominous.The best part is Elias Koteas's deliciously evil two-bit gangster who brings a surprising amount of charm from a role so impoverished on paper. Even he manages to not go for the cheap laughs although he can be seen as a nearest thing to a comic relief here.Defendor will stimulate more cerebrally than as demented superhero movie starring Woody Harrelson which can be a pretty good selling point theoretically. Just don't come expecting gripping action and belly laughs, and you have a chance to recognize the quiet charms Defendor certainly has.And if you just just crave for some flashy exciting superhero stuff, 2010's great double hit (Kick-Ass; Scott Pilgrim vs the World) is[...]



Trummipõrin... Lauri lemmikfilmid 2008. aastast

2009-07-02T18:05:16.949+03:00

Ma olen pingutanud, aga selgub, et rahuldava "x. kinoaasta" edetabeli koostamine on võimatu, sest selleks peaks nägema palju rohkem filme kui ma eales suudan end sundida vaatama. Seda räägib, pange tähele, mees, kes vaatab peamiselt hollywoodi rämpsu nagu paljud eelistavad kutsuda peamiselt ingliskeelset kommertskino, nii et ülesanne oleks isegi võimatum, kui tunda suuremat huvi ka muu maailma vastu, sh anime jms.Parimad:1) Appaloosa2) Step Brothers3) Doubt4) John Rambo5) Taken6) Forgetting Sarah Marshall7) Nothing But the Truth8) Adam Resurrected9) Vicky Cristina Barcelona10) The Wrestler11) The Hurt Locker12) Blindness13) Redbelt14) In Bruges15) Happy-Go-LuckyVõib juhtuda, et edetabel muutub, kui leian aega-energiat ka huvitavatele 2008. a linateostele, mis siiani nägemata. Nende hulgas on tähestikulises järjekorras "Downloading Nancy", "Elegy", "Four Christmas", "Phoebe in Wonderland", "Sunshine Cleaning", "The Brothers Bloom", "The Burning Plain", "The Edge of Love", "The Escapist"...Kui keegi üldse juhtub seda edetabelit üle tšekkima, ja imestama, et miks mingit filmi pole, miks mingi on või miks mingi on nii valel kohal, kommenteerigu postituse all ja ma kommenteerin vastu. Ütlen kohe, et ma pean koomiksifilme enamasti rämpsuks või vähemalt ei vääri nad kohta mu aasta 15 lemmiku hulgas. Mõned siin algselt isegi viibisid ("The Dark Knight", "Hellboy II"), aga kukkusid ajapikku välja. "TDK" pole just halb, aga minu meelest ei vääri kõiki saadud kiitusi, sest parim asi filmis oli selgelt H.Ledger. Järgmine parim asi on vast pangarööv kohe alguses. Ja alles siis tuleb kõik muu."Appaloosa" panin esikohale, sest see on selgelt 2008. a parim film. Ainuke, kus kõik omal kohal ja miski ei peaks olema paremini tehtud, kui jääda muidugi mõistuse piiridesse."Step Brothers" on nr 2, sest kuigi pole mingi tipptöö (jään algses arvustuses antud 6/10 hinde juurde ka praegu, või äärmisel juhul 7/10), ei ole see kunagi mu südamest lahkunud ja omab seal alati sooja kohakest. W.Ferrell ja John C. Reilly kui suured poisid tegemas väikeste poiste asju lihtsalt cracks me up! Nimetage seda süüdlaslikuks naudinguks. Mina nimetan seda: kui sinu armastamine on vale, ma ei taha olla õige."Rambo" ja "Taken" on umbes samal põhjusel nii kõrgetel kohtadel: kui B-film on hästi tehtud, siis kaalub raevukas märul üles pea kõik šedöövrid ja muidugi omaenda nõrga stsenaariumi.Üldiselt usun, et enamik noori filmisõpru võiks aasta lemmikute nimekirja koostamisega oodata, mitte täita seda lihtsalt aasta 5 kuulsama blockbusteriga. Tulemus on põnevam.Sitad:1) Disaster Movie2) Jumper3) Deception4) My Mom's New Boyfriend5) Max Payne6) Seven Pounds7) Hero Wanted8) Space Chimps9) The Accidental Husband10) Hancock11) Righteous Kill12) The Promotion13) Igor14) Australia15) The Love Guru16) You Don't Mess With the Zohan17) Bedtime Stories18) Vantage Point19) Transsiberian20) SleepwalkingLisaksMassilemmikud, mis on minu arvates masendavalt keskpärased ja neid tabanud kiitusesadu tuleb üllatusena (tähestikulises järjekorras): Lat den rätten komma in, Rachel Getting Married, The Curious Case of Benjamin Button, Wall-E."Special, as in Special Olympics" eriauhind: "Gran Torino" (nii halb, et on peaaegu hea)Lõpetuseks tähelepanek, et ma oleks meeskõrvalosa Oscari andnud tänavu "Happy-Go-Lucky" õnnetut sõiduõpetajat kehastanud näitlejale nimega Eddie Marsan.***Ma usun, et ma ei viitsi 2009. edetabelit koostada, sest tänavu on olnud vähe filme, mis mind tõesti huvitavad ja ma peaks liiga palju järele vaatama. Nähtud on "Star Trek" (meeldis hästi, kuigi ei varem ega hiljem pole "ST" üldse huvi pakkunud), "Watchmen" (lahe) ja "Knowing" (vaadatav, aga ütlen seda peamiselt Cage'i sõbrana. Fänn enam pole, ta teeb liiga palju mittemidagi ütlevaid filme).Ahjaa, veel on nähtud "Race to Witch Mountain" (tüütu rämps), "Drag Me to Hell" (okei, aga mitte midagi erilist), "Cra[...]



Varsti

2009-04-16T15:41:25.521+03:00

Ahoi filmihuvilised, mul on peagi valmimas isiklik 2008.a filmide edetabel (peamiselt nimekiri, ei viitsi eriti kommenteerida), loodetavasti enne juunit. See on põnev, sest filmiedetabelid on põnevad ja eriti põnev on lugeda neid teistest erineval ajal. Ma ei tea, miks kõik koostavad neid detsembrist jaanuarini, endal pooled asjad nägemata.



Eesriie

2008-11-30T15:57:55.897+02:00

Teate... ma ei taha enam. Ma kirjutasin end tühjaks, eriti tänu kõigele, mis juhtus ajavahemikus 2005-6. Nüüd pole enam midagi erilist öelda. Ma jõudsin nii kaugele kui minu praeguse taseme juures on võimalik jõuda, ja enamaks ei jätkunud energiat ega huvi.

Viimased aastad on olnud üliraske midagi sundida end kirjutama. Isegi see ei motiveeri, et olen 1998. aastast peale saanud tasuta MPDE / Superkinode läbivaatustel käia, nähes filme parimal juhul isegi kuid enne maailma esikat - eelkõige muidugi USA päritolu.

Elu on lisaks nii muutunud, et isegi kui ma kunagi kirjutamise juurde naasen, siis vaevalt enam filmiteemal.

Filme vaatan muidugi ikka edasi, aga üsna suvalises tempos. "The Dark Knight" on näiteks ikka nägemata, viimase eurooplasena vist.

"WALL*E" imes, ärge uskuge haipi. Pixar on alla käinud.

Aga hetkel - aidaa.

Tõnisele: PÖFF pole aastaid huvitanud, kui viitsiks kinnominekuks end välja vedada, vaataks tänavu selliseid: "The Wrestler", "Lase õige sisse" (kasutan sellist värdtõlget, sest see meenutab nagu seksuaalset üleskutset, mis teeb mulle nalja, sest ma olen nii juveniilne), "The Visitor", "Rachel Getting Married", "Choke", "Vicky Cristina Barcelona".



Jah.

2008-10-11T17:35:37.874+03:00

"Do you want to hear the end of the story or not?" she asks.

"Well...is there a payoff?"

"Fuck you."

Vabandust, et ma enam üldse blogiga ei tegele, ma püüan lähiajal seda siiski teha.

Aga siin on teile midagi 10x paremat kui minu jauramine:

Esquire'is ilmunud lugu aususest.



Kolm lugu, mis mind ärgates naerma ajasid

2008-09-06T16:05:26.182+03:00

Ajalises järjekorras:

1) Lugesin seda: Inno Tähismaa kogutud rahvusvahelised vaated Eestist

2) Kaimar tuli MSNi ja rääkis:

sügislaat oli täna võrus

masendavamat vaatepilti annab otsida

sündimees mängib ja laulab valjult mööda täiesti, sündi all magavad kaks joodikut

mänguasjamüüja, hundi mask peas, passib üksinduses oma leti taga

maiustusteleti peale on herilassülem maadnunud

peab olema tugev, et selliseid ekstreemsusi sirgel seljal taluda

3) WWTDD on tavapäraselt mürgine: loe Lohanist

See annab mingi erilise fiilingu, kui sa ärkad alles pool neli päeval, maitsev söök on juba valmis ja siis muudkui irvitad arvuti ees istudes.



Nagu kaks tilka verd

2008-08-12T20:04:03.005+03:00

(image)
Steve Carrell ja Alice Cooper... oled sa neid kunagi
samal ajal samas ruumis näinud?



"The Mummy: Tomb of the Dragon Emperor"

2008-08-04T23:47:19.491+03:00

"Tehke tarka nägu poisid, see kuradi Jürisoo istub saalis ning ootab isegi seiklusfilmilt midagi erilist!""The Mummy" esimene ja teine film (1999, 2001) kogusid maailma kinodest üle 830 miljoni dollari, mis on nende keskpärast meelelahutuslikku taset arvestades mu meelest kõva saavutus.Paraku ei ole moodsa klassiku ainsaks tunnuseks kommertsedu, nii et kolmas muumia ähvardab 2008. sündmusrikkal kinosuvel lausa nahkhiirmeeste ja indianajoneside vahele kaduma minna. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes seda filmi ootas. Tootjad ilmselt ka eriti ei teadnud, sest senised loovjõud (peamiselt siis Stephen Sommers) ja naistäht Rachel Weisz on kadunud nagu minu mobiiltelefon iga kord, kui ma valmistun kodust lahkuma.Režissöörikoha on üle võtnud Rob Cohen, kel silmailu pakkuvate teostega omajagu kogemust ("Dragonheart", "The Fast and the Furious", "xXx"). Treileritest nähtud materjal osutus õige lennukaks ja efektseks, mis sünnitas isegi lootuse, et sari teeb kannapöörde ning pakub odava huumorimeelega vaese mehe Indiana Jonesi asemel edaspidi midagi meeldejäävat. Tulemus ei ole päris nii märkimisväärne kui lootsin, aga toimub muutus tõepoolest paremuse poole, ning kõik märulisse puutuv on täitsa kobe.O'Connellite uljas armastajate-seiklejate paar (Brendan Fraser ning Maria Bello senise Weiszi tegelanna sussides) on vahepeal vanemaks saanud, igavledes kodus nagu keskealistele kohane. Õnneks satuvad nad silmitsi muistse armee toel maailmavallutamist plaaniva neetud keisriga (Jet Li), kes vahetab välja tavapärases mõttes muumiad, mille järgi sari nime sai. See annab muidugi piisavalt võimalusi pauku teha ja üksteisele jalaga tagumikku anda, viies "Muumiate" kohta üllatavalt vinge finaalini, kus kaks zombiarmeed üksteist seibideks taovad. Libasurnute tapmises on midagi väga rahuldustpakkuvat, kui need ühe hästisihitud hoobi peale tükkideks lagunevad, nagu õelad buketid.O'Connellite poeg Alex (Luke Ford) on hakanud kaela kandma ja demonstreerib samuti lembust tormaka elu vastu. Tema on ilmselt tootjate vastus Mutt Williamsile värskes "Indiana Jonesis", sest teda näidatakse päris palju. Ford on erinevalt Indy jaoks end kokku võtnud Shia LaBeoufist sedavõrd sarmitu ja ka tegelane ise nii nõrguke, et oleks passinud pigem "koomilise kergenduse" kohale. Alles on sama funktsiooni varem täitnud John Hannah, aga talle usaldatud vaimukused on nii olematud või lamedad, et peaaegu piinlik vaadata – eriti see lehmaga seonduv.Märulisse puutuv on jah kobe, kuigi need lumeinimesed tundusid tobedad ja üsna ebavajalikud, aga mis viib tegelikult üldhinde alla, on tegelased. Raske on ligi kaks tundi kaasa elada, kui lugu sisustavad kasvõi kriipsugi võrra sügavust omavate kangelaste asemel plassid nukud eesotsas mehega, kes kannab sama soengut kui mina põhikooli lõpus. Kes iganes arvas 1990ndate lõpus, et härra Brendan Fraserist annab meisterdada kaasahaarava actionmehe, võiks olla praeguseks juba oma vigadest õppinud. Ta on saanud omal ajal maha kahe üllatavalt vaimuka komöödiaesitusega ("Blast from the Past", "Bedazzled"), aga muidu on BF võrdselt lame ja karismavaba nii kerges meelelahutuses, draamas kui põnevikes.Ma olen teda ausalt öeldes ikka päris hoolega jälginud, sest mingist intervjuust on kummitama jäänud Fraseri väide, et ta on ainult nii hea kui talle usaldatud materjal, ja ma kohe pidin seda kontrollima. Seni ainult pettumused, välja arvatud need ootamatud täppislasud, mida juba mainisin. Rolli kohta kolmandas "Muumias" võin siiski tunnustavalt öelda, et Fraser annab alguses vähemalt adekvaatselt edasi tegelase igatsuse sukelduda taas seiklustesse. Probleem ei peitu seekord ainult temas, Rick O'Connell ongi nii üheplaaniline kuju kui üldse saab luua, ilma teda värvilisest paberist välja lõikamata. Kõliseb tühjusest, nagu kirjutaks härra Luts.Paraku ei lisa stse[...]



"Step Brothers"

2008-07-16T13:52:02.395+03:00

Numminotsud deluxe: Ferrell ja ReillyPikaaegne hingetohter, muide preester, on öelnud, et inimesi ühendavad peamiselt kaks omadust: me oleme üldjuhul õnnetumad kui teistele välja näitame, ja keegi ei kasva kunagi päriselt suureks. Aga mida viimane üldse tähendab? Selle mõtestamine on väsitav ja näib paljudele kasutu küsimus, nii et nad näivad leppivat loosungitega stiilis "loobuda noorusaja rõõmudest" või "pere alustamine ja tööleminek".Minu vastus oleks eelkõige "emotsionaalne küpsus", mida ei iseloomusta kindlad objektiivsed näitajad, sest see on pidev protsess. Lääne praegused väärtused ei tunnusta paraku protsessi ja selle kvaliteeti, vaid selgeid tulemusi ja kvantiteeti, nii et ka Eesti elu tegelikult ei soosigi täiskasvanuks saamist.Küpsemine ei tähenda siiski seda, et inimese lapselik külg peaks kaduma. Vastupidi, see peaks alles jääma ja andma toimetulekuks tegutsemisjõudu. Mõnes mõttes võib vaimset arengut ka nimetada tagasiteeks iseenda juurde, et suuta taas olla "mina ise" ja elada hetkes, mitte end teiste ja ka enda eest alatasa peita.Will Ferrell on ekraanil tuntuks saanud just mehena, kes on osanud jääda lapseks, ja ma naudin tema esitusi seetõttu isegi siis, kui sisu vannub puhtale sarmile alla. Komöödia "Step Brothers" on ideaalne näide: stsenaarium ei jõua löövale ideele alati järele ega paku tegelastele rahuldavat arenguruumi, kuid osatäitjate mängulust ja omavaheline sobivus annab juba pool võitu.Lugu räägib kahest keskikka jõudnud mehest (Ferrell, John C. Reilly), kes ei mõtlegi vastavalt oma ema ja isa (Mary Steenburgen, Richard Jenkins) kaitsva tiiva alt lahkuda ja tunnevad end loodrielu keskel ülimõnusalt. Kui nende vanemad aga tutvuvad, armuvad ning kokku kolivad, ootab "poisse" karm äratus – luuserdamine pole enam valik.Sisukokkuvõte ei kõla teab kui rabavalt, ja stsenaarium polegi filmi suurim tugevus. Hollywoodi uus komöödiakuningas Judd Apatow on küll produtsent, kuid "Drillbit Taylor" juba tõestas, et tema "koolkonna" tipptaseme saavutamiseks on vaja ikkagi mehe otsest loomingulist osalust. McKay-Ferrelli duo (režissöör Adam McKay, staar Will Ferrell, stsenaariumi kirjutavad ühiselt) on väljastanud Apatow produtsendikäe all juba täispikka nelja komöödiat, ja praktiliselt kõiki kummitab sama häda.Korraliku stsenaariumiga "Talladega Nights" on vähemalt minu arvestuses siin õnnelik erand, aga "Anchorman", "Wake Up, Ron Burgundy" ja nüüd "Step Brothers" on nauditavad eelkõige ekraanitäitjate omavahelise sädeme tõttu. Tegelaskujud jäävad seevastu ühemõõtmeliseks ja, häirival kombel, tegijad isegi ei ürita loo kõikuva kvaliteediga midagi ette võtta. Esimene tund möödub lahedalt, aga viimasel pooltunnil, viimases kolmandikus, tekib raskusi senise elevuse säilitamisel.Rõvetsev vennanaine, "Anchormani" stiilis paar muusikalist numbrit ja "Drillbit Taylorist" laenatud finaal ei kompenseeri seda, et tegijatel said ka tegelikult endil ideed otsa, kuidas see originaalne lugu mingi tuumaka lahenduseni viia. Tekib selline tunne nagu Ferrelli halvimatel hetkedel ikka, et lugu jätkus neil mõne sketši jagu, aga suur tahtmine oli see lausa pooleteisetunniseks venitada. Seekord ei leidu isegi värvikaid kõrvaltegelasi, mis muudaks kirevamaks iga komöödia. Seth Rogen tekitab korraks elevust, aga temagi etteaste ei lisa kompotile vürtsi.Langus ei riku veel elamust, aga suleb "Step Brothersi" tee maailma parimate filmide hulka, mida alguses lootsin, kuna tegijad ja keskne idee on ülimalt mokkamööda. Ferrell ja "Walk Hardis" oma koomikuande üllatavalt laia haaret demonstreerinud Reilly on riidu kiskuvate ja taas leppivate lapsmeestena siiski võrratu kaksik, pannes publiku rõõmust rõkkama ainuüksi mossis pilkude ja põrnitsemistega. Ferrelli nägu venib siis eriti naljakalt pikaks, nii et ta [...]



"The Chronicles of Narnia: Prince Caspian"

2008-06-13T15:03:45.285+03:00

"Narnia kroonikad", nii 2005. aasta lõpus valminud esimene film kui "Prints Caspian", on minu meelest ilmekas näide selle kohta, mida ameeriklaste praeguse fantaasiafilmide laine esindajad teevad valesti. Rõhk on nii tugevalt visuaalse kasuks, et tegijad kohtlevad karakteriarendust ja dialoogi nagu vaeslast. Osatäitjatel on niigi raske rolli sisse elada kõige selle keskel, mis on alles puudu ning lisandub efektimeistrite tööjaamades, kuid mida tuleb rohelise ekraani ees arvesse võtta nüüd ja kohe. Nagu olukord poleks niigi hull, on selliste teoste keskmes ehk põhiraskust kandmas tihtipeale noored näitlejad, kellel lihtsalt napib kogemusi-oskusi.Sisulisi puudujääke kompenseerib vahel meeldivalt lühike kestvus ("Spiderwicki kroonikad"), vahel kaamerataguse seltskonna tugev stiilitunnetus ("Sõrmuste isand"), vahel puhas pildi-ilu ("Harry Potter" 3 ja 4, "Prints Caspian"), jne, aga mainitud nõrkus kummitab tegelikult kõiki üritajaid. Te võite praegu muidugi tuliselt vastupidist väita, eriti "Sõrmuste isandat" arvesse võttes, aga mul on raske uskuda, et praeguse aja fantaasiad jäävad südamesse tänu sisulisele tugevusele, mitte pildilisele osale."Prints Caspian" kujutab endast üsna korralikku seiklusfilmi, mitte ei istu esimese osa kombel ebamugavalt kahe tooli (intiimne ning eepiline) vahele põrandale. Kaks ja pool tundi möödusid tunduvalt ladusamalt kui näiteks hiljuti "Sex and the City: The Movie" seltsis, mis on isiklikus arvestuses seni halvim 2008. aastal kinodes nähtud film. Aga võtku mind maksuamet, kui neli keskset osatäitjat, Narnia legendaarseid kuningaid Pevensie' õdesid-vendi kehastavad noorukid õigustavad oma kohti miljardeid väärt kaubamärgi alustaladena.Ka Potteri pundil kulus tükk aega, et hakata vähegi kaela kandma, ja ega nad pole seal mingeid kõrgusi näitlejatena saavutanud, aga siinne nelik on umbes sama karismaatilised nagu kolmanda koha võitjad kooliteatrite festivalil. Ja ega nad ei saa end ka tõestada, sest loole ja tegelastele on eraldatud nii vähe ruumi kui võimalik, et suurejoonelised lahingud, mastaapsed loodusvaated ja Pevensie' kambast märgatavalt sarmikam Ben Barnes ehk prints Caspian ei paneks kahetsema pileti ostmist (ta on raamatus muide noorem). Silmailu poolest soovitan ka ise selle kinos korra ära vaadata, aga endiselt ei suuda neis viksides klanitud inglise noorukites näha legendaarseid kangelasi. Sellest lähtuvalt on raske ka uskuda, et nad on võimelised pidama lahinguid ja tapma inimesi, ilma et see nende psüühikat mõjutaks. Äkki ma ei peaks fantaasiafilmis sellist vastuolu üldse märkama? Praegusaja teosed on paraku liiga realistlikud. Mida lähemal usutavale, seda kergem on märgata ka puudujäävat.Filmi ja raamatu vahel leidub kuuldavasti suuri erinevusi. Caspian pole enam poiss, vaid noort Timothy Olyphanti meenutav südamemurdja; Liam Neesoni häälega lõvi Aslani osalus kahaneb tublisti; lahingutel on palju suurem tähtsus. Samas väidan, et täiendused tulevad ainult kasuks - öine salajane rünnak lossile on ilmselt filmi parim osa, lisaks Caspiani rivaalitsemine Peteriga ja sümpaatia Susani vastu lisavad sündmustikule vähemalt näpuotsagagi sügavust. Kopeeritakse õhinal ka teisi filme: kuningas Miraz on välimuselt nagu "300" kuningas Leonidas, mõõkadega hiired on nagu Saabastega Kass "Shrekist" (päris toredad, saadanad), lahingutes ei saa üle ega ümber võrdlustest "Sõrmuste isandaga", jm.Toon on endiselt peresõbralik, vere ja soolikatega ei hirmuta su pisikest õde keegi. Vägivald ei paku madala vaatajapiirangu püüdmise tõttu erilist rahuldust, nagu eelkäijaski: vastane langeb tihti kas ühest-kahest löögist, või näeb kisma välja nagu videomäng: tümitatakse, kuni üks selili jääb. See võiks olla natuke realistlikum juba lapsvaatajaid silmas pidades,[...]



"Baby Mama"

2008-05-03T05:28:20.228+03:00

Psühholoogiaõpingud on harinud teie alandlikku kirjasaatjat näiteks selles, et inimene on keerukas masin ja kerge on jääda lolliks, kui arvad, et tunned teisi või ennast väga hästi.Üks klišeena kõlav veendumus on minus vastukaaluks aga aina tugevamalt kinnistunud: maailm oleks palju parem koht, kui lapsi saaks ainult selleks piisavalt küpsed isikud. Ja ma ei mõtle vinne, või esimesi karvu, mis sulle juba ehk kümneselt kubemepiirkonda tekkisid, vaid vaimset arengut.Laste väärkasvatamine on aidanud mõnedel andmetel kaasa tuua isegi suuri ajaloolisi katastroofe nagu Esimene maailmasõda, aga olla "noor ja ilus emme" või "noor ja edukas issi" on ka praegusel ajal tunduvalt popim idee kui juurelda tõsiasja üle, et enamikel meist kulub palju aega, tutvumaks elu püsiväärtustega ning teest nendeni, rääkimata sellest, kuidas olla väikesele inimesele arendav eeskuju.Laste sigitamine on vaestes paikades / aegadel omamoodi ellujäämistaktika, sest massis peitub võimaluste jõud ja kui mõni võsu osutub edukaks, võib temast loota hoolitsejat, kui sinu enda "parim enne" daatum on mööda saanud. Tarbimisühiskonnas on see ka staatusesümbol, sest kes elab teatud reeglite järgi, muuhulgas kahekümnendates pere luues, oleks nagu elanud mingite (ühiskondlike kinnituste kohaselt) objektiivsete näitajate järgi. Muidugi on lapsed ellujäämiseks vajalikud ka nüüd, et keegi su pensioni kinni maksaks, aga ma ei sõdigi rahva säilivuse vastu, vaid selle vastu, et laps tehakse siis, kui oma elu (enam) kuidagi mõtestada ei oska.Kui filmiarvustuse alustamine pika kõrvalise jauramisega poleks ill enough, ma tooks näiteid ka oma argumentide tõestuseks.Okei, nüüd kui olen selle saanud "oma süsteemist" välja, võin ka filmist rääkida. "Baby Mama" on komöödia ja räägib karjäärinaisest (Tina Fey), kes hakkas korraga kangesti last ihkama, ent ta keha keeldub rasestumast ja vaesekesel pole isegi seemendajat. Kate võtab ühendust kuluka agentuuriga ja tutvub Angie'ga (Amy Poehler), kes nõustub tema viljastatud munaraku oma kehasse võtma ja valmis hauduma.Asjaolud muutuvad tasapisi keerukamaks ja varsti on meil terve kamp toredaid või vähemalt meeldejäävaid tegelaskujusid, kellega meeldivalt aega surnuks lüüa. Tulemus on üsna intelligentne, vaimukas ja isegi meeldiva romantilise alatooniga. Viimast tänu Greg Kinnearile, kelle muheda naabripoisi näole hakkab vanus järgi jõudma, aga sarm on hea tuju filmideks endiselt täielikus töökorras. Tina Fey tundub mulle romantikaliini edendamiseks kuivavõitu tädi, aga selles loos leidub õnneks ka rohkelt muud ja Kinnear suudaks mingi ühise ekraanikeemia tekitada vist isegi Paris Hiltoni või kraanikausiga, millele on huulepulgaga smailinägu peale joonistatud. Selliseid mehi pole palju, kohe meenus veel ainult Paul Rudd."Baby Mama" ei saaks ilmuda paremal ajal, sest Fey kiidetud komöödiasari "30 Rock" on WGA streigist tekkinud USA telesarjade sundpuhkuse järel ekraanil tagasi, lõpetades teist hooaega. Fey võtab karjäärialasest edust, mis võtta annab, ja see on ka täiesti arusaadav, sest "Saturday Night Live'i" seltskond toodab küll palju tuntud nägusid, aga pikaks ajaks kõrgele lainele surfima jäävad neist alati vaid üksikud.Õige momendi tabamine ei tähenda muidugi tingimata korraliku stsenaariumi olemasolu, ja seda pelgasin ma "Baby Mama" puhul kõige enam. Kahtlusi lisasid ka kergelt eemaletõukav plakat, kus Poehler meenutab ülekasvanud titte, ja reklaamlause ("Would you put your eggs... in this basket?"), mis näitab, et tegijatele meeldiks võrdlus menukomöödiaga "Knocked Up".Apatow gängi panus komöödiakino praegusesse lainesse ongi just see, millega Fey teost tahaks võrrelda, aga üllataval kombel ainult heas mõttes. Tegu pole kopeerimisega, ja[...]



Everybody here...!

2008-04-02T11:55:03.044+03:00

Siin on teile AINULT KÕIGE TÄHTSAM ASI SEL NÄDALAL

YouTube'is näeme, raisk!

Nad on tagasi ja nad rokivad ära!



"Forgetting Sarah Marshall"

2008-03-21T21:52:06.326+02:00

Pole mõtet vaielda, et Apatow kamp on jumalik kingitus Ameerika komöödiakinole, aga mul muutub iga korraga aina raskemaks nende teostest midagi värsket kirja panna. Esiteks kipuvad nii nende väärtused kui üksikud miinused olema alati samad ja seda on vaid üks-kaks korda huvitav kirja panna. Teiseks on tegemist kaubaga, mis mõeldud gurmaanilt gurmaanile – kes teab, see teab niigi; kelle jätavad külmaks tänapäevased seksikomöödiad või nende tipud, sellele ei ütle võrdlused ja "parem kui teised" stiilis hüüatused midagi. Ah et võttis "Kuuma piruka" hea algatuse ja viis seksinaljad tasemele, kus need on vastuvõetavad nii meestele kui naistele, rämedusi armastavale kui intelligentsele publikule? Kui põnev, tervelt kaks minu ajurakku tunneb huvi!Teisalt ei suutnud ma jätta "Forgetting Sarah Marshallist" kirjutamata, sest blogi on lugude avaldamiseks, mitte riista pikenduseks, ja mina pole filmidest juba mitu kuud midagi kirja pannud. Apatow gäng on saavutanud pealekauba järjekordse tipu, mis ületab isegi sündinud legende "40-aastane neitsi", "Knocked Up" ja "Superbad", rääkimata mitte-päris-klassikutest nagu "Anchorman", "Talladega Nights", "Walk Hard: Dewey Cox Story". See lõtv, aga samas nii kompaktne kooslus mehi ja naisi ei suudaks halba filmi teha vist isegi siis, kui sellest sõltuks inimkonna tulevik! Kurjad keeled räägivad, et "Marshallist" mõni nädal enne maailma kinodesse jõudev "Drillbit Taylor" kujuneb siiski nende esimeseks möödalasuks, aga teie alandlik kirjasaatja peab selles küll oma pungis silmadega veenduma, enne kui usub.Aga jah, "Forgetting" ehk "Unusta Sarah Marshall", meie ekraanidel 25. aprillist. Tegemist on lõdvalt mitte ainult potentsiaalse aasta parima komöödiaga, vaid üldse ühe rahuldustpakkuva ning märkimisväärse kinokülastusega. See on vaimukas, leidlik, energiline, tulvil nauditavaid detaile ja suurepäraselt klappivaid tegijaid, kes demonstreerivad oma tööd tehes ka laitmatut koomilist ajastust. Eraldi kiidusõnu väärib muide päikeseline-idülliline tegevuspaik Hawaii, mis ajab reisijanused praktiliselt hulluks nagu vast ei ükski teine film siinpool Brosnani seiklust "After the Sunset".Ainsa märkimisväärse miinusena tasuks ära mainida liigne pikkus, mis on tegijaid arvestades tegelikult ootuspärane. Apatowlased hoiavad harjunud moel tunni ja kolmveerandi ning kahe tunni vahele, seekord siis ümmargused 110 minutit, aga leebe tempo ning sündmusterikkuse riukalik kombinatsioon viivad taas selleni, et küllastus saabub siiski enne lõputiitreid, ilmselt kuskil viimases neljandikus. Ma pole kindel, miks ma alati nende puhul lõpupoole natuke ära väsin, isegi kui materjali tase ei lange... küllap aitaks see, kui lugu rohkem struktureerida ja kõrgemaid kohti tekitades pinget kruvida. Selle asemel rakendavad nad tavapärast võtet, et sündmustikku teisel tunnil iseloomustab selline ühtlane vool, mis toob küll aina uusi nalju ja happeninge, aga vaataja vajaks värskenduse mõttes aeg-ajalt kergeid raputusi. (Ärge saage valesti aru, Apatow kaubamärgiga komöödiad on paremini kirjutatud ja esitatud kui 99% muid komöödiaid või isegi enamik muude žanride filme, aga ma olen neist juba piisavalt kirjutanud, et viitsiks eelkõige tugevustest ja kõrgest tasemest jahuda.)Ma olen juba "40-a neitsi" puhul mõelnud, ja "Knocked Upis" ja "Superbadis" ka, et selline muudkui-jätkub tüüpi minek hakkas mind vaikselt väsitama ka näiteks üldiselt armastatud klassikus "Terms of Endearmentis", aga ei osanud seda kuidagi seostada. Nüüd just lugesin Rottentomatoes.com vahendusel, et "Terms" on Apatow lemmikfilme ja suurimaid eeskujusid!Isikliku peaosa jõudis seekord ära oodata kambas seni natuke teenimatult varju j[...]



"John Rambo"

2008-01-30T19:33:10.320+02:00

Minu kodust üle tee hotellis töötab üks kokk, kes on nii lotendava kõtukese kui näo poolest hämmastavalt sarnane Henrik Roonemaaga. Ainult et ta on lühem ning alati üsna kurbliku ilmega. Ma pole julgenud küsida, et kas ta on ka tegelikult kurb: äkki arvab veel, et ma olen imelik. Igatahes, ma olen üsna kindel, et tean, mis teda rõõmustaks. Uus "Rambo"! 2008 alles algas, ja esimene kandidaat aasta filmile ongi juba nähtud.Kusjuures see polnud iroonia. "John Rambo" on tõepoolest omaette liiga: oskuslikult koostatud naudingupomm, poolteist tundi ogaralt vägivaldset kinokaifi, mille tegijad väntavad julgelt üle võlli, aga tulemus ei kannata sellest kübetki. Sylvester Stallone oli kolme eelneva filmi juures kaamera taga ainult kaas-stsenarist, aga seekord ainuke stsenarist ja lavastaja, nii et kerge on omistada kogu see õnnestumine just eelkõige talle.Rambo tagasitulek põhineb üldiselt samal ideel kui umbes aasta eest nähtud Rocky naasmine. Legendaarsest võitlejast on saanud eraklik veteran, aga ta igatseb siiski oma kunagist hiilgust, sest pole sellele tegelikult kunagi leidnud rahuldavat aseainet, ning lõpuks tekib võimalus veel kord end proovile panna. "Rocky Balboa" puhul ei leidnud Stallone tegelikult midagi huvitavat või uut lisada; sari oli niigi liiga pikaks veninud. "John Rambo" puhul on asi vastupidine: äkitsi tundub nii kurb mõelda, et see sari viibis juba kakskümmend aastat teises ilmas.Kui pahade veristamisest korraks mitte rääkida, tahan kiita ka stsenaariumi kvaliteeti. Lugu ja üldse sisuline pool on ühest küljest madinat ühendav dekoratsioon, millelt ei maksa eriti midagi oodata nagu äksis ikka kombeks olnud. Teisest küljest on Stallone hoolikalt läbi mõelnud oma tugevused ja mängib täpselt neile välja. See film on nagu hoolega timmitud kulturistikeha, kus pole grammigi ülearust rasvkudet. Keskpärane dialoog ja lihtne süžee ei saagi segama hakata, sest kogu tähelepanu püsib tegevusel ja keegi ei kuluta liigseid minuteid ballastile. See on ausalt öeldes kauaoodatud ja värskendav vaheldus Hollywoodi tüütule trendile venitada viimasel ajal märulid vähemalt kahetunniseks, või isegi pool tundi pikemaks.Stallone'i lähenemine on lausa irooniline – päikeseprillid, onelinerid, rinnakad beibed ja muud üldtuntud võtted publikule filmi lahedus nii-öelda maha müüa puhkavad prügikastis. Ta ei püüa demonstreerida oma näitlejaoskusi ega lisada tegelasele kihte eri tundevarjunditega: Rambo on endiselt introvertne tapamasin, massiivne mees, kes midagi korda saadab või lihtsalt vaikides oma hetke ootab. Ja irooniliselt mõjub ka plahvatuslikult julge vägivald, mis regulaarselt läbi õnnetute inimkehade ja üle ekraani purskab. Säh teile alla-R vaatajapiiranguid, mida tänased tootjad nii maialt noolivad, säh teile poolikuid yippika-yaysid, Rambo on tagasi, ja tal on kaasas tema vibu! Kui sa tahad näha meelelahutuseks inimesi tapmas teisi inimesi, siis ära looda, et vaatepilt saab olema kerge seedida.Ja mind ei huvita, kui tähelepanelikud leiavad näiteks filmi kaaderhaaval läbi uurides viletsaid trikke ja odavaid efekte... siin, praegu, suurel ekraanil ja korraliku heliga on tegemist märulikino kõrgkihiga. "Matrixite" kultiveeritud stiilne vägivald peab taaskord taganema "vana kooli" ees, kus rõhk on sõnal ultra. Kui siin ikka kedagi tulistada, ei jookse ta mantli lehvides mööda seina üles ega pühi päikeseprillidelt krohvitolmu. Ta saab pihta, ja kõvasti. Mõne kehasse jääb suur auk, mõne pea kukub tükkideks, plahvatuse korral võime kindlasti oodata lendavaid kehasid ja vereudu õhus. See on verine, kole ja ometi oh kui magus, eks ainult katsu vaadates oma näolt irvet peita. Ma ei [...]



Oscarid

2008-01-24T17:15:41.362+02:00

Kohe kuidagi ei suuda viimasel ajal end kirjutama sundida, aga lähiajal vormistan siia ehk mõtteid "We Own the Nighti" kohta, mis rokkis päris korralikult.

Vahepeal pakun alandlikult suupisteks suvalist nimekirja, kes oleks võinud kindlasti tänavu jõuda Oscarile kandideerijate sekka:

Sharon Stone: naiskõrvalosa, Alpha Dog
Anton Yelchin: meeskõrvalosa, Alpha Dog
Chiwetel Ejiofor, Don Cheadle - kumbki võiks kandideerida näitleja või meeskõrvalosa priisile, olenevalt sellest, kuidas žüriile rohkem sobib, Talk to Me
Kostüümid - Talk to Me
Kunstnikutöö - Talk to Me
Woody Harrelson - näitleja, The Walker
Joaquin Phoenix - näitleja, We Own the Night
Mark Wahlberg ja/või Robert Duvall - meeskõrvalosa, We Own the Night

Muide, WGA streik sobib mulle nagu rusikas silmaauku! Nad väärivad rohkem raha ja lõpuks ometi (2005.a lõpust siiani esmakordselt) on mul jälle isu kodus filme vaadata. Teen kaotatud aega tasa, 1-2 või isegi 3 filmiga päevas. Palju on nähtud häid asju (viimastest leidudest näiteks House of Sand and Fog, Melquiades Estrada kolm matust, The United States of Leland, Alpha Dog) ja üsna palju ka viletsaid, aga varud vähenevad südantkosutavalt jõudsalt.

Sarjad on hetkel aga ootamatult ära tüüdanud, vaja nendest natuke puhkust. "The Wire'i" viies hooaeg tundub siiski paljulubav, sest vana kamp paistab jälle rohkem ekraaniaega leidvat, kuigi paljud olulised tegelased jäid neljandas üllatavalt tahaplaanile. See ei langetanud just üldist taset, aga ei mõjunud ka hästi. "The Shield" näiteks ei taastunudki sellest, et paljude põnevate tüüpide eraelu jäi esimese kolme hooaja järel tahaplaanile.






"3:10 to Yuma"

2007-12-03T20:24:26.935+02:00

Vägivaldne vestern, mis põhineb nii Elmore Leonardi jutul 1950ndate algusest kui sellest vändatud filmil aastast 1957. Virelev rantšopidaja (Christian Bale) võtab oma südameasjaks saata mainekas bandiit (Russell Crowe) vanglarongile, kuigi ta on väga ohtlik ka raudus kätega, ning pealekauba on eskordi kannul kurjategija kaaslased.James Mangoldi puhul ei julge kunagi ennustada, kas tema stiilseid lavastajatöid hakkab elustama pooltki sama tugev sisu, ja kindlasti väsitab vahel rõhutatult aeglane tempo, mis jorutab muudkui lugu edasi nagu lõngakera ega näi hoolivat pinge kogumisest ega kulminatsiooni saavutades lõpetamisest. "3:10 to Yuma" võiks samuti olla tempokam, ja tegelaskujude puhul jääb natuke puudu sügavusest, kuigi seda korvab soliidne seltskond ja peaosaliste vaieldamatu sarm... aga see verine eepos on kokkuvõttes põrutav kraam, süstides vaatajasse pinget, millega ei võistle vist ükski tänavune suur stuudiofilm.Kriitikute seas paistab kasvavat isegi arvamus, et see on esimene tõeliselt suur vestern pärast "Unforgivenit", aga see teema jäägu žanri suurematele sõpradele kui mina. Kindel, et "3:10 to Yuma" sobib ka neile, keda vesternid tavaliselt ei huvita, sest pildiliselt atraktiivne õhkkond on täpselt paigas, ekraan karme tegelasi täis, veri voolab ning Crowe ja Bale on peaaegu alati kohal, tehes täpselt seda, miks neid näitlejaid nii väga armastatakse. Ah et nad võiks juba midagi uut pakkuda ning lugu ei sisalda nagu midagi originaalset? Keda huvitab! See on linalugu, mida sa naudid enne ja küsimusi esitad hiljem. Neid kriitilisi. Mokaotsast.Crowe kui Metsiku Lääne stiilis maffiaboss on suurematest rollidest vast kõige intrigeerivam, kuigi teda kunagi erilise karakteriarendusega ei õnnistata (mida võiks öelda tegelikult kõikide tegelaste kohta). Ta leiutab paeluva kombinatsiooni intelligentsusest, brutaalsusest ja puhtast mängulustist nagu Bengaali tiiger, keda kolm pahaaimamatut kütti bambuspuuris enda arust laadale müügiks veavad. Kass vaatab huviga, kuidas hiired talle kambakat korraldavad – aga kui mõni jõuab liiga lähedale, manitseb teda ettevaatlikkusele tavaliselt üks kõva käpahoop. Bale'i üllale eesmärgile pühendunud palgasõdurist saame kah vähe teada, aga mehe särisev intensiivsus mõjub seegi kord lummavalt, kuigi praeguseks tahaks näitlejalt juba mingeid uusi karaktereid, mitte tema põhitüüpi.Kinohuviliste suurima tähelepanu pälvib seekord ilmselt aga Ben Foster, kes mängib bandiidi ustavat jüngrit, kes tema vangistajaid visalt jälitab. See suhteliselt noor tegija kogub viimastel aastatel jõudsalt fänne värvikates hoobilt meeldejäävates kõrvalosades, ning Charlie Prince on juba one ring to rule them all, kui muutuda luuleliseks. Mulle endale tegid koguni rohkem lusti special, not retarded koolipoiss sarjast "Freaks and Geeks" või eriti plahvatusohtlik rets "My Name Is Earli" kolmanda hooaja algusest, aga seekordne saavutus on juba Oscari materjal, kui maailm on hiljuti loodetavasti ideaalseks paigaks muutunud. See ainitine maopilk, kiired käed ning ülimalt külm kõht kaaskodanike teise ilma saatmisel on juba omaette hea ettekääne filmi vaatamiseks ja ilmselt põhjus, miks "3:10 to Yuma" võiks kujuneda nii mõnegi esimeseks lemmikvesterniks. Jällegi tekib tunne, et tahaks temast rohkem teada, aga nagu eluski, jäävad olulised küsimused tihti igaveseks õhku.Nii intelligentne film nagu "3:10 to Yuma" võiks tegelikult olla sügavam nii sisu kui tegelaste poolest, kahe tunniga jõuaks ju mõndagi, aga teos avaldab muljet ka täpselt sellisena nagu see on. Ehk siis vägivaldne, aga erapoo[...]



"Resident Evil: Extinction"

2007-11-20T17:41:13.387+02:00

Zombide ja relvadega tibide saaga jõuab kolmanda etapini, sisukirjeldust ja muid üldisi kirjeldusi ma'i viitsi.***Kas sellist Milla Jovovichi me tahtsimegi? Kui ta 1990ndate lõpus ootamatult areenile ilmus, oli korrapealt sündinud kord-kümne-aasta-tagant naistäht: tugevalt omapärane välimus (mõned ütleks isegi kena), valis huvitavaid rolle huvitavates filmides ("Viies element", "Jeanne d'Arc") ning tõi oma sooritustesse midagi nii ebamaist ja isikupärast, et siiani on võimatu leida sarnast. Paraku oskas tema tugevusi välja tuua eelkõige tollane abikaasa Luc Besson, sest edasise Milla karjääri võtab kokku eelkõige omadussõna imelik. Ja nagu juba algkoolis selgeks sai, ei tähenda imelik alati huvitavat, vaid tüdrukute vetsu vangisattumist või muud säärast ebameeldivat.Ei usu mind? Aga püüa nüüd kasvõi üks tema hilisem film lühidalt kokku võtta. Täielik (kuidas see sõna Ekspressi plaadiarvustustes oligi?) marginaalanomaalia! Esiteks on raske meenutada, mis täpselt toimus, ja teiseks, et mida Jovovich seal tegi. "Resident Evil: Extinction", kolmas ja loodetavasti viimane ekraaniteos seerias, mis põhineb Capcomi kultuslikel videomängudel, on kirjeldatud indie ja weirdo etapi kulminatsioon.See pole just HEA film, aga võtab ilmekalt kokku nii triloogia üldise mentaliteedi kui Milla senise teekonna Hollywoodis. See algab tähelepanu köitva sutsakaga tundmatus kohas, astub suurema osa ajast ühe jalaga kraavis, kasutab peibutamiseks nii indievaimu kui visuaalefekte, ja lõpeb siis ootamatult eikuskil, jättes meid imestusse, et mis värk oli.Paul W.S. Anderson, esimesel korral stsenarist-lavastaja, edaspidi ainult stsenarist, eirab ühest küljest isegi elementaarseid võtteid, millega popcorni-publik tavaliselt toolide külge kleebitakse (selge laia joonega karakteriarendus, sündmustik, maitseks reibast huumorit ja naiseilu). Teisalt ei saa ma jätta imetlemata, kuidas ta suudab väga erinevate tänapäeva kino nähtustega flirtida, samas peagi edasi liikuda ning jälle midagi sootuks uut proovida. Sisuliselt saaks tulemust päris pikalt noomida, aga samas leidub võluvalt julget omapära, mida ei saa öelda ei eelmiste "Evilite" ega kindlasti mitte Andersoni asjade kohta. See ütleb poolteist tundi absoluutselt mitte midagi, aga mina-ka filmi kohta on see üllatavalt vaadatav.Maantee ääres lõkke ümber istuvad sõbralikult koos ning grillivad suslikut näiteks mõjutused "Cube'ist", "Mad Maxi" laadis ja hiljuti tiiniõudukates taas kasutust leidnud postapokalüptiline maailmapilt, kobe retsimine nagu Romero zombikate uusversioonides, superkangelaste filmid (seda paraku üsna vähe), tomclancylik arvutigraafikaga eputamine pikkade kaamerasõitude asemel (arvutimängudes hetkel üsna kuum sõna, aga "Extinctionis" palju asjalikumal kujul), koletisefilme (lindude rünnak on sisuliselt tobedavõitu, aga näeb hea välja), vesternit... Ehk midagi veel, aga hetkel ei tule enam meelde, sest ma mõtlen juba märulistseenidele, mis rokivad nagu kord ja kohus. Kasutades füüsikaseaduste eiramist, verd ja soolikaid, tulistamist, nugadega vehkimist ja üldse kogu konsiiliumit, mida moodsalt actionilt oodata.Keti nõrgim lüli on kahjuks kõik, mis puudutab sarja südant ehk keskset kangelannat ja tema veretäpilist teekonda algusest siiani. Oleks see vähegi tummisem, ülistaks ma praegu võib-olla moodsa kinoklassika sündi, aga no ei saa, lihtsalt ei saa voodihaigele maratonijooksja diplomit anda. Peab leppima südamliku käepigistusega. Ehk maakeeli – kõik see, mis peaks sündmusi koos hoidma ja seeläbi meile südamesse minema, on[...]



"Stardust"

2007-10-22T22:16:24.064+03:00

Muinaslugu poisist (Charlie Cox), kes läheb otsima taevast alla kukkunud tähte (Claire Danes), et võita sellega ilusa tüdruku süda. Tuntud inimestest teevad kaasa näiteks Michelle Pfeiffer, Robert De Niro, Sienna Miller, Peter O'Toole ning jutustajana Ian McKellen.Ükskord ma arutasin Marega, et milline on silmapaistev isiksus. Minul oli enda meelest täitsa pädev ülevaade, et mida sellises elukas peaks leiduma ja mida ta peaks esindama. Mare ütles seevastu: silmapaistev isiksus peaks eelkõige olema nii loomulik, et kulub veidi aega ja vaeva, enne kui hakkad temas üldse märkama kergesti kirjeldatavaid jooni. Et lühikese tutvuse järel tekib pigem ähmane tunne nagu sa teaks ja samas ka ei teaks teda – kirjeldamisega tekib aga raskusi, sest ta pole mingi tavaline.Taoline seletus võib mõjuda veidralt, aga see tundub "Stardusti" vaatamise järel korraga väga täpne. Lausa imekspandav, kui tabavalt võib vahel öelda. Sest ma just mõtlesin filmi vaadates, kuidas alustan arvustust kirjeldusega isiklikust suhtumisest Neil Gaimani töödesse ja teen siis ülevaate romaani muutumisest teel ekraanile. Ent pihta hakates jäin ootamatult toppama nagu punane kummik mudasesse kraavi, sest Gaiman on tõesti silmapaistev kirjutaja ega allu eriti lühidale kirjeldusele. Sasijuukseline multitalent on end teostanud mitmes valdkonnas ja laiem mass ülistab eelkõige tema koomiksisarja "The Sandman", aga omadussõnade leidmisega tekib hetkel tõsiselt raskusi.Okei, ta on muidugi originaalne – aga ei midagi rabavat, mis muudab sinu suhtumist lugemisse või fantaasiakirjandusse. Ta on vaimukas – aga sa võid samas lugeda viiskümmend lehte järjest ning ainult kergelt muiata. Ta üldiselt hoidub klišeedest – aga sündmused ja kirjeldused jäävad kohati liiga pinnapealseks. Vahel edastab ta kahe lehekülge sisu kahekümnel, ja vahel suisa vastupidi. Kõik see kehtib Gaimani romaanide kohta üldiselt ja eriti "Stardusti" kohta, mis on seni loetutest ("American Gods", "Anansi Boys", Terry Pratchettiga "Good Omens") vähemalt mulle kõige raskesti seeditavam. Ja et tegemist on lühiromaaniga, leidub tavapärasest vähem ruumi ka olustikukirjeldustele jm õhkkonna loomise katsetele, mis on eepilises fantaasias üsna ootamatu.Filmitegijaid paistis see kõik aga inspireerivat, sest töötlus on üllatavalt kobe. Ma ei saanud tihti aru, miks nad tahtsid algmaterjali niiviisi muuta, aga tulemus on kokkuvõttes parem. Löövam ja ühtlasem. Mõned igavamad kohad jäeti välja, mõnele lisati särtsu ja sisukust (peamiselt kapten Shakespeare'i liin) ja erinevatest liinidest moodustub selgem tervik. Film on hollywoodilikum ja tegelaste saatus on ainuüksi püüeldud USA PG-13 vaatajapiirangu tõttu roosilisem. Nii et jah, see pole enam sama, mis raamat, aga mitte ka halvem. Lihtsalt erinev. Kohati pigem etem. Ma polegi "Sõrmuste isanda" edule järgnenud fantaasiateoste rallis paremat kohanud. Eriti võttes arvesse, kuidas need muutuvad efektide hulgale vaatamata kuivaks või elutuks nagu enamik "Harry Potteri" saagast.Parimad uuendused on märulirikas finaal (Gaimanile ilmselt liiga ameerikalik, et midagi sellist tõsiselt kaaluda kirjutamise ajal, aga lisab seikluslikkust) ja koomilise kergenduse rolli andmine korraga kapten Shakespeare'ile ja Stormholdi valitseja surnud poegadele. Ükski neist pole eriti tähtsal kohal raamatus ja nad lisavad tõeliste vaimukuste asemel tõttöelda pigem tolatsemist, aga tulemus funktsioneerib. De Niro toretsevalt gei õhulaeva kapten on iseseisvalt võttes vist katse korrata Deppi edu "Piraatides", aga pare[...]



"Superbad"

2007-10-10T11:25:49.897+03:00

"American Pie" ja "Road Tripi" elemente laenav komöödia keskkooli lõpetavatest sõpradest (Jonah Hill, Michael Cera), kes lubavad ilusatele tüdrukutele peo suuremaks õnnestumiseks hunniku alkoholi kokku tassida. Nende ainsaks lootuseks osutub paraku isikutunnistusel end vanemaks valetav nohik (Christopher Mintz-Plasse), nii et päev saab olema pikk ja valuline, enne kui neil tekib lootus jõuda tõotatud maale."The 40 Year Old Virgin" ja "Knocked Up" muutsid Judd Apatow minu silmis režissööriks numero uno, kelle komöödiatel silm hoolega peal hoida. "Anchorman" ja "Talladega Nights" kinnitavad, et tingimata maksab vaadata ka neid, kus ta tegutseb ainult produtsendina, sest osatäitjad pärinevad samast kambast (tuntumatest Will Ferrell, Steve Carell, Paul Rudd) ning materjal on võrreldaval tasemel."Superbad" jõudis maailma ette täpselt samal päeval augustis kui "Knocked Up" meie kinodesse ("Superbadi" pidime seevastu oktoobrini ootama), nii et huvitundjal on vahepealsel ooteajal võimalik selgeks teha või üle korrata, et kas selline huumor on ikka tema tassike teed... või hakkab seksinäljas noorte meeste vahtimine, kes mõnuga roppusi räägivad ja pidu panevad, üle viskama.See kõlas ausalt öeldes karmimalt kui vääris, kuna Apatow gäng suudab imekombel "Kuuma piruka" laine komöödiad ka õrnemale soole apetiitseks muuta. Otseseid nilbusi ja kasvõi paljast ihu leidub vähem kui ootaks, dialoog pole madalalaubalistele ning näitlejad ise on andekad tüübid, kelle kokkumäng on alati kas eeskujulik või ideaalilähedane. Teataval määral häirib pikkus – miks peab selle alati kahe tunni lähedale või natuke üle rihtima – aga vähemalt täidetakse see auga ära."Superbad" on paraku mõnevõrra nõrgem saavutus kui eelmistes lõikudes nimetatud teosed, aga keskmine tase on kohati üksluisest teisest tunnist hoolimata siiski kõrgem kui enamikus "Kuuma piruka" järellainest.Asi on selles, et Apatow loominguline panus piirdus produtseerimisega, põhikambast on kohal vähesed ja neistki mitte tingimata parimad, ning ligi kahetunnises pullis võiks leiduda rohkem tegevusliine. Eriti selle "Fogell sõbrustab võmmidega" teema arvelt, mis pakub küll naljakohti ega tee osatäitjatele häbi, aga kulutab liiga palju aega sellal, kui peole suunduvad Seth ja Evan peaks õigupoolest üha karmimaid seiklusi või ebaõnnestumisi üle elama.Keskseid kohti täitvad Jonah Hill ja Michael Cera tõestavad, et väärivaid suuremaid rolle kui neile tavaliselt antakse. Kutid valdavad tekstitihedat ja füüsiliselt komöödiat võrdselt edukalt, neil on korralik klapp ja hea minek... kutid ei jää tuntumate kolleegidega võrreldes varju. Seth Rogen on pigem sedapuhku meheks, kes ei kogu teiste kõrval meie jäägitut tähelepanu, aga ta prioriteedid on muidugi ka selgelt mujal (üks kahest stsenaristist + naljaviluks kõrvalosas).Parim leid on seevastu peategelaste jüngrit mängiv Christopher Mintz-Plasse, kes annab oma ekraanidebüüdiga uue sisu terminile "supernohik". Teatava paralleeli tõmbaks sellise härraga nagu "Road Tripi" ja "The New Guy" kiitsakas DJ Qualls, aga Mintz-Plasse osutub tunduvalt värvikamaks. Naljakas hääl ja välimus, tahtmatud häälitsused ning pidev minestamiseelsesse seisundisse liikuv näoilme teevad siin temast publikulemmiku, ennustan.Martha MacIsaac kõige kandvamas naisosas meenutas mulle üllatavalt palju "Kuuma piruka" Alyson Hannigani, aga ta on sensuaalsem, mis muudab teda vähem müürilillekeseks. Hannigan sai esimeses "Pirukas" samuti vähe ekraaniruumi, aga t[...]



"I Now Pronounce You Chuck and Larry"

2007-09-28T17:49:21.319+03:00

Kaks tuletõrjujast sõpra (Adam Sandler, Kevin James) lasevad end paari panna, sest üks tahab linnalt geidele mõeldud toetust, et tema lastel oleks millestki elada, kui üksikisa tööpostil otsad peaks andma. Paraku on üks neist (raske muidugi arvata, kumb) kõva naistemees – nagu ta ise vaimustava avameelsusega pröökab: i'm a whore! – nii et võimudele oma homoseksuaalsuse tõestamine osutub raskemaks kui arvatud.Mehed teevad elu jooksul palju asju, aga kui peaks valima ühe, mida nad minu arvates kõik kohe kindlasti teevad, siis ma vastaks "homonaljad". Need on ilmselt sama populaarsed kui neegri- ja blondinaljad, aga kindluse mõttes viljeldakse neid ainult sõprade ringis, kuna mehed on loomult häbelikud. Isegi mina, kes ma olen väga nilbe, ei suudaks punastamata öelda poolvõõrale midagi stiilis "noh, libukas, ma sõidan sulle nüüd kanalisse".See seletab, miks Adam Sandleri komöödiates on aja jooksul nähtud tervet laia assortiid rõvedaid nalju, aga "I Now Pronounce You Chuck and Larry" on alles esimene, kus S-mees isiklikult julgeb geinaljad kasutusele võtta. Mitte ei reserveeri neid Rob Schneiderile või mõnele teisele õnnetule, kes teeks kasvõi väikese rolli nimel (või siis just väikese rolli nimel) ükskõik mida.Jah, Sandler on ligi kahekümneaastase karjääri järel meiega lõpuks piisavalt lähedaseks saanud. Paraku pole kaua paisunud kaunikene tainas kuigi ühtlane, sest linateos pakub seda, mida tema fännide madalalaubalisem rida alati näib usinalt ootavat, aga üsna vähe maitse-elamusi kõigile ülejäänutele.Sandleri ja Kevin Jamesi ("King of Queens", "Hitch") partnerlus ekraanil ei saa kunagi ehedat hoogu tiibadesse, Jessica Biel peab lihtsalt ilus olema (tema kiituseks lisan siiski, et ta paistab asjade käigust enamasti üsna vaimustuses, mis on isegi rohkem kui see, mille eest teda palgati) ning isegi tavapäraselt elevuse lisamise eesmärgiga kõrvalosad mõjuvad seekord piinlikud. Ving Rhamesi etteaste tundub neist õnnestunuim, ehk lihtsalt valesti kasutatud, sest ta võimas kogu ja musklis torso väärivad tobeda ripsmeteplaksutamise asemel pigem mõnda märulihetke, mida on võimalik süstida igasse suvalisse Sandleri filmi. Okei, see dušistseen kõlbab ka, aga kõik muu on lihtsalt stsenaristide laiskus. Dan Aykroyd tundub Chucki ja Larry ülemusena asjas vähemalt sees, aga tal lihtsalt ei õnnestu midagi vaimukat öelda ega teha. Rob Schneider on sedapuhku aga nii eemaletõukav, et isegi minu taluvuspiir hakkab vilistama. Ja siis veel Steve Buscemi – kui talle ei leita enamat silmadepööritamisest ja krimpsus näost, on inspiratsioon ikka kadunud nagu autovõtmed. Kurat, pingutage ikka natuke, kui väärtasjad lausa ise sülle kukuvad!Kõige suurem möödapanek on samas filmi sisu, mis kõigub purjus kollkipperina värava ühest nurgast teise ega jää kuidagi ühtsele joonele. Pepuvendi ja nende nähtavama osa pillerkaaritamist jõutakse nii parodeerida kui selle kaitseks välja astuda, ja tihti tundub, et stsenaarium kirjutati lihtsalt selleks, et kõik aastate jooksul kogunenud suulised geinaljad ühte kohta koguda. Nagu Sandleri puhul ikka, päästab kõikuva tulemuse tihti ainult tema sarm, sellal kui Kevin Jamesi vajalikkus jääb üsna kaheldavaks ("Hitchis" jääb ta vähemalt meelde).Ja tegelikult on kõige suurem ime, et Sandleri fännid, mina teiste seas, ei ole tema lihtsakoelisest põhikangelasest ikka tüdinud – seesama, mis hõlmab korraga easygoing igameest ja mingit hirmutavat tüüpi, kelle sileda pea[...]



"I Know Who Killed Me"

2007-09-21T13:40:57.045+03:00

Mõni film on nii halb, et tahaks kaks minutit pärast alustamist endal lusikaga silmad peast välja koukida. "Epic Movie" näiteks. Õnneks leidub ka halbu filme, mille vaatamine ei tundugi täielik ajaraisk: tegijad ei jäta pingutusi sind kütkestada isegi siis, kui ammu selge, et väärt nahka selle notsiku seljast ei koori."I Know Who Killed Me" on just selline imetabane katsetus, mis mõjub vahelduvalt kas naiivselt, küündimatult või lapsikult, aga sa ikkagi tahad jätkata, kuna seal juhtub lihtsalt nii palju. Iga uus süžeekäik on veits haigem kui eelmine, aga niimoodi armsalt – nagu voodihaige vanaisa, kes ajab suust mullikesi, aga on liiga väeti, et selgelt öelda, kuhu ta peitis oma testamendi.See on üks väheseid mainstream-linalugusid, mille puhul ma enamasti ei osanud ennustada, mis järgmiseks juhtub. Mitte seetõttu, et stsenarist oli kaval kui kotitäis Shyamalaneid. Sarimõrvari ohvriks langenud koolitüdruku lugu on lihtsalt imetabane Nelli Teataja materjal ja hoog viib selle karusselli aegajalt päris üle võlli. Seda vist igaks juhuks, kui Lindsay Lohani vänderdav taguots meid ära tüütab. Aga ei ta tüüta midagi, kuna vaevalt teda enam palju näha saame. Ta ei osanud Hollywoodis väärikalt suureks saada ja on muutunud praktiliselt ebasoovitud isikuks, kelle tööle võtmine toob kaasa liiga palju jamasid ning kõikuval tasemel näitlejaoskusi. Shannen Doherty Jr on diagnoos Dr Laurilt.Lohan võis ette aimata, et "I Know Who Killed Me" kujuneb otsustavaks naelaks tema vaakuva karjääri kirstukaanel, kuna stsenaarium paistab olevat kohendatud tema vajadustele. Preilil on tekkinud J-Lo kompleks, mis tähendab, et tema kehastatud kangelanna mõjub mitte niivõrd tegelaskujuna kui pigem katsena endale filmiväliselt mingit imidžit luua. Milleks pidigi keegi ilmselt stsenaariumit tohterdama, et olulisi nüansse juurde lisada. Väga ruttu tehakse meile selgeks, et koolitüdruk Aubrey on mitmel viisil andekas, tõsine, töökas, hinnatud, ei tee palju sõnu, intelligentne, sensuaalne... Tõeline intelligentse mehe seksisümbol, mitte nagu mingi ajudeta blondo, eks ole, mis siis, et nahk paistab kaamera lähedal imelikult kole, ja ma ei räägi stseenist, kus sarimõrvar teda on äsja retsinud. Ajakirjades näeb ikka etem välja.J-Lo kompleksi tüüpilise sümptomina on kõik need tegelanna toredad omadused sisuliselt ebatähtsad, eriti sellise sisuga linateoses. Lihtsalt ei tohi midagi saatuse hooleks, kui Lohan peaks publiku oma loomuliku sarmiga miskipärast külmaks jätma.Seksisümboli kohta veel nii, et mõeldi ka madalama kulmuga vaatajale, keda mingi induligents üldse ei koti. Lohan demonstreerib aegajalt keha (kuigi mitte nipleid) ja vihjab, et tahab palju ja valimatult. Kavala sisulise võttega, mida hetkel ei hakka seletama, et mitte rikkuda üht üllatust, on Aubrey sellest hoolimata eeskujulik tüts, keda poleks häbi vanematele tutvustada.Kõige selle juures on muidugi niru värk, et Lohani näitlejaoskused jätavad soovida, isegi hetkil, mil ta vaikib ja on sensuaalne. Ma tean, et viletsa materjali puhul on näitlejast raske normaalseid tulemusi välja pigistada (näiteks seda, et ta valedes kohtades ei naera), aga ometi saavad sellega hakkama kõik teised peale tema. Eriti härra nimega Neal McDonough, kes kehastab Aubrey isa. Keda pidasin suurema osa ajast miskipärast Tate Donovaniks, sest ma olen liiga vähe "The O.C." sarja vaadanud, et TD nägu täielikult mällu tembeldada."I Know Who Killed Me" on tähelep[...]



"Waitress"

2007-09-08T03:23:36.690+03:00

Mingil hetkel märkasin, et nii mulle kui paljudele teistele meeldiva üllatuse valmistanud "Waitress" jõuab siiski Eesti kinodesse. Lingin oma pärast ülevaatusel käimist ilmutatud arvustusele. Kliki siia. Mhmh, tubli oled. Kuu lõpupoole panen veel kaks arvustust üles, "I Know Who Killed Me" ja "I Now Pronounce You Chuck and Larry".

Üldse tahaks rohkem kirjutada, aga ei viitsi ja ei oska hetkel viitsima panna. Sarju vaatan endiselt palju, filme olen hakanud jälle ka kodus vaatama, mängud-raamatud-ajakirjad on hetkel unaruses kergelt. Üldiselt läheb sitasti, aga võiks minna isegi sitemini.



"Trees Lounge"

2007-08-11T18:36:30.839+03:00

Vaatan just sellist tuntud, aga vähenähtud pärli Buscemi varasemast filmograafiast.

Kas teile tundub selle filmi põhjal ka, et Buscemi on tunduvalt Bukowskim kui Mickey Rourke ("Barfly") või Matt Dillon ("Factotum") eales suutsid? Ja et sisu ja õhustik on samuti tunduvalt Bukowskimad kui mainitud filmides eales suudeti?

-You're a weak man.
-Yeah, I know. That's why I drink it straight. The ice cubes are too heavy.



"Knocked Up"

2007-08-08T15:09:12.264+03:00

Suured poisid meeldivad lihtsalt kõigile. Teadlased võivad ju muret tunda, et miks läänemaailma inimeste keskmine pikkus on viimasel sajandil üle kahekümne sentimeetri tõusnud, kuid suurte poiste populaarsust see muidugi ei kõiguta.Pikk kasv räägib meiega ürgses keeles, mida enamik ei püüa (enam) mõista, aga mis mõjub sama tugevalt nagu ennemuiste. See ütleb: "Kui naabriküla mehed tulevad neljapäeva öösel meie külast endale uusi naisi valima, peavad nad vähemalt enne luba küsima!" Ja "Tahad ma võtan selle ilusa õuna sealt kõrgemalt oksalt alla ning kingin sulle?" Ja "Tema on see onu, kes räägib igasuguseid naljakaid asju, aga mina olen see onu, kes võib sind õlale võtta ja kõrgel sõidutada, nii et sul on korraga hirm ja jube vahva" Ja "Kui mul on suured käed-jalad, siis mine tea, mis mul veel võib päris suur olla, tahad välja uurida, beibi?"Selline suur muhe isakaru on ka "Knocked Upi" peaosaline Seth Rogen, kes jättis hea mulje nii meile kui stsenarist-lavastaja Judd Apatow'le komöödias "40-aastane neitsi". Seda plaanitigi algselt "Neitsi" järjena, aga nüüd on sellest kujunenud siiski iseseisev stoori, mida ühendavad Apatow, Rogen ja veel mõned tegijad. Kohal on näiteks Paul Rudd ja Leslie Mann, kelle roll on seekord palju kandvam, aga endiselt meeldejääv.Rogen kehastab noort meest, kes ei käi enam keskkoolis, aga ei viitsi oma eluga midagi tarka peale hakata. Ta jagab eluaset nelja lähedase sõbraga, kellega suitsetatakse kõvasti kanepit ja pannakse tina. Kaugem eesmärk on püsti saada netileht Flesh of the Stars, kus kirjeldatakse täpselt, millal keegi kuulus naine mingis filmis enda tisse või rohkemat alasti keha näitab. Kes siis ei vajaks täpset sellealast andmebaasi, eks ole. Aga siis on tal üheöösuhe, millest tüdruk nimega Alison (Katherine Heigl, "Roswell", "Grey's Anatomy") rasedaks jääb...Sisukirjeldus jätab ehk mulje, et "Knocked Up" on tavaline noortekomöödia, kus näidatakse tisse, pannakse pidu ja tehakse ekskursioon ameeriklaste romantiliste komöödiate maailma, külastades kõiki peamisi turistipunkte (kutt ja neiu kohtuvad, seksivad, armuvad, tülitsevad, lähevad lahku ja lepivad). Tegelikult on see piisavalt omanäoline ja särtsakas, et ükspuha kui suures noortekomöödiate kuhjas meelde jääda. Ainuke paslik võrdlus on "40-aastane neitsi", mis tundub küll veidi sisukam, aga samas tempolt lohisevam, eriti teisel poolel. Aga rohkem selliseid lustipomme polegi, kui sama kamp neid peagi sama heal tasemel juurde ei vorbi.Apatow on küll ilma jäänud "Neitsi" kaasstsenarist Steve Carellist, aga selle moodsa klassika muud väärtused säilivad peaaegu üks-ühele. Seetõttu peangi tarvilikuks tsiteerida kunagist "Neitsi" arvustust, mille leiad huvi korral mu blogist 13.10.2005 kuupäeva alt: Ühelt poolt täitsa intelligentne, tekstirohke romantiline komöödia sellest, kui raske on elus enda kõrvale just õiget isikut leida. Teisalt annab mölluosakond nii jõuliselt pedaali, et isegi kõige paadunum pubekas leiab küllalt silmarõõmu. Paljast naiseihu ning tõupuhast peldikuhuumorit demonstreeritakse veits vähem kui tavaks (või kaovad need viisakama kraami vahele osavalt ära), aga tulemus ei taltu sellest karvavõrdki.Paul Rudd ja Leslie Mann (kes on muide Apatow' naine päriselus) kehastavad siin Alisoni õde õde abikaasaga, kes juba nii tormisel abielumerel seilanud, et ei loodagi rah[...]